Saturday, 6 April 2013

Viimane päev hispaanias



Neljapäev.
Avasin silmad juba vara. Siis, kui A läks lapsi äratama, aga ei raatsinud kuidagi voodist tõusta. Millal jälle magada saab ja millal ma selles voodis jälle magada saan? Kas üldse? Võtsin seega rahulikult. Milleks elada nii palju, et tunne on, nagu sureksin?

Kui ärkasin olin tragi ja pesin-pakkisin ja muutusin vaikselt kurvaks taas. Kuigi nii raske ei olnud, kui eelneval päeval. Läksime lastele kooli vastu ja nad olid juba päris kurvad, sest teadsid, et ma lähen ära... Mitte ainult oma pere poisid vaid Joel ka, aga ta oli seda ka eelneval päeval juba. Täiesti pekkis, kuidas saab üks laps selline musimasin olla, kui ma temast muhvigi aru ei saa ja mina temast ka mitte.
Poiste lõunapausil läks perepoiss C korraks päris hulluks. Kuni selle piirini, et jooksis kääridega lihtsalt A-le kallale. Nagu, wow.
Väike kiire kutsikatele tšau (pärast mõtlesin, et mis ma Eestis teen, kui kurb olen, seal nii häid rõõmustajaid ei ole, kui need kaks väikest muskat).
Jätsin vanaisaga hüvasti. 1 mitmest, kellega oli lihtsalt ebareaalne keelebarjäär. Tema ei mõista sõnakestki eestit ega inglist ja mina hakkasin puhkuse lõpuks mõnda katalaani sõna mõistma. Aga ta tegi kogu aeg naltsi (vähemalt ma arvan, sest säras nagu hull) ja oli nii jutukas ja sõbralik. Raske oli head aega öelda. Magus valu.

Ja siis pereema. Tundsin end korraliku kaanina seal. Elasin lihtsalt nädal aega tema majas ja ei osanud midagi vastu anda, üritasin lastega tegeleda ja A rõõmsaks teha, aga tunne oli ikka nagu muidusööjal. Ning siis, enne kui ma teda korralikult tänadagi suutsin, ütles ta juba, et olen alati sinna oodatud ja kui ma iganes millegagi abi vajan, siis on ta olemas. Täiega armas ikka.

Ja siis lapsed kooli. Seal sattusin massikallistuse ohvriks. Ma olin selles väikeses külakeses nädala, aga kümmekond last jooksis mind kallistama, kui lahkusin... Sel hetkel oli nii uskumatult hea tunne!
Hoolimata sellest, et perepoisid olid mitu korda kurvalt öelnud eelnevalt, et ma ära ei läheks ja saatsin nad käekõrval kooli, jäi nende kallistusest ikkagi puudu. Ja Joel, suurte-pikkade musidega, numminaator! Jätsin ka kooli juures veel külaemade-isadega hüsvasti ja siis juba A-ga bussile Lleida poole, kust edasi teisele bussile. A-ga oli see päev kuidagi tundetu. Ma ei teadvustanud endale, et ma ära lähen. Ma oleks tahtnud jätta ta paariks päevaks, aga mitte nii pikaks ajaks jälle. Ja siis veensingi end, et need kuud, mil taas näeme, lähevad silmapilguga. Aga tegelikult... ei lähe vist?

Lleidas tegime väikese jalutuse ja saiakeseringi ja ta saatis mind bussile. Pakkis veel lennujaama jaoks võileivad kaasa ka kodus, ülihea!
Bussipeatuses leidsin endale sõbra. Ühe vanema härra, kes niiväga tahtis minuga rääkida, aga ma ei saanud midagi aru ja A sai natuke, ehksiis me üritasime, aga ei tulnud väga välja. Selle härraga läksime samale bussile ja ta oli nii armas, et vaatas ikka, et ma õiges kohas maha läheks ja soovis edu mulle, kui väljusin.

Bussile istudes oli tuju hea ja küik super, kuni nägin läbi bussiakna, et A pühkis pisaraid, siis ei saanud ma enam kuidagi olla. Mulle jõudis kohale, et ma lähen ju ära. Lehvitasin veel ja buss veereski Lennujaama poole. Tee sinna oli üliilus. Mäed on lihtsalt nii ilusad seal. Suhteliselt lauged, metsadega kaetud ja mäetippudes paistsid üksikud majad. Ma olin lummatud. Eriti ilus oli see hetk, kui nägin mäetippe pilvedesse kaduvat. Mõnikümmend minutut hiljem olin ma pilvedes. Sõna otseses mõttes. Buss sõitis nii kõrgel, et sõitis läbi pilvede.


Lennujaama jõudes leidsin superluks koha endale ja siis avastasin, et ei ole pistikupesa, selle lõpuks leidsin kaugemalt ja ebamugava tooli lähedusest, aga tasuta Wifi puudus küll täiesti. Istusin siis vaikselt ja üritasin arvutist raamatut lugeda ja siis tuli minu kõrvale üks neiu ja küsis, kas siin wifi on. Pärast puhusime juba koos seebimulle ja tegime vahvaid nalju. Võõrast lennujaamast on ka vahva endale sõbranna leida ju. Ja väga lahe -  ülimalt sõbralik, lapselikult rõõmus, palju reisinud ja töötab tsirkuses. Mida veel tahta no! :D


3.5h sõitsin bussiga, 5.5 ootasin juba lennukas, 2h veel siin oodata + 4h lendu. Nii väsinud sellest... ja maganud pole nii kaua...

No comments:

Post a Comment