Saturday, 6 April 2013

Lennusõit ja pärast reisi

Girona lennujaamas venisin siis turvakontrolli ja jätsin oma vastleitud sõbranna check-in'i.

Seal on ikka turvakontroll jõhkram, kui Eestis, seal pidin loobuma ka kingadest ja muust, aga kõik läks siiski kiirelt ja libedalt, olin suutnud ülima rahuga siiski enne rahvamassi pealetungi turvakontrolli minna. Ootasin selle tüdruku ära, kellega ööläbi juttu aetud sai ja jutustasime edasi. Ega meil tegelikult juttu nii palju olnudki, aga hea on, kui sul on keegi...

Uskumatuna mõjus mulle tema vaba olek. Ta lihtsalt ei häbenenud midagi vaid tegi nalja asjade üle, mis tavaliselt häbi peaks tekitama. Ta oli see, kes ta on. Kui paljude vastleitud tuttavatega sina suveniiripoes käpiknukkudega mängiksid? Eksole! Lihtsalt ülimalt lahe oli see kõik.
Kuna minu lennuk väljus 15minutit varem, saatis ta mu ka ilusti väravasse ära, embasime ja jätsime heade soovidega hüvasti...
Ja mis kõige veidram, meil oli koos hea olla ja me teadsime hommikuks üksteisest palju, aga ainus, millest me ei rääkinud, olid meie nimed...

Lennuk ei olnud seekord täiesti pungiltäis ja minu kõrval ei istunud kedagi. Mitte ühtegi staari seekord. Mul oli nii kohutavalt külm seal lennukis, värisesin nagu hull.

Aga oi, kui ilus see lend oli. Lend algas sügavas hämaruses, sõitsime läbi pilvede ja pilvede peal oli juba valge. Kõige ilusam pilt, mida ma veel kunagi näinud olen: päikesetõus valgete vatipallikeste kohal ja nende vahelt paistab veel pimeduses linn ja selle säravad tuled...
Üritasin internetiavarustest leida pilti, et näidata, kui ilus see oli, aga ei leidnud kohe kuidagi.

Minu kõige ilusamad hetked reisil jäid vist kõik jäädvustamata. Need hetked tulevad ju alati nii vargsi, et ei taipa või ei saa fotokat haarata.

Jään igatsema seda kõike, mis oli Hispaanias, aga samas olen ülimalt õnnelik, et olen tagasi. Saan jätkata seda, mis siin pooleli, aga teisiti. Loodetavasti paremini, sest olen nüüd ju targem...

Viimane päev hispaanias



Neljapäev.
Avasin silmad juba vara. Siis, kui A läks lapsi äratama, aga ei raatsinud kuidagi voodist tõusta. Millal jälle magada saab ja millal ma selles voodis jälle magada saan? Kas üldse? Võtsin seega rahulikult. Milleks elada nii palju, et tunne on, nagu sureksin?

Kui ärkasin olin tragi ja pesin-pakkisin ja muutusin vaikselt kurvaks taas. Kuigi nii raske ei olnud, kui eelneval päeval. Läksime lastele kooli vastu ja nad olid juba päris kurvad, sest teadsid, et ma lähen ära... Mitte ainult oma pere poisid vaid Joel ka, aga ta oli seda ka eelneval päeval juba. Täiesti pekkis, kuidas saab üks laps selline musimasin olla, kui ma temast muhvigi aru ei saa ja mina temast ka mitte.
Poiste lõunapausil läks perepoiss C korraks päris hulluks. Kuni selle piirini, et jooksis kääridega lihtsalt A-le kallale. Nagu, wow.
Väike kiire kutsikatele tšau (pärast mõtlesin, et mis ma Eestis teen, kui kurb olen, seal nii häid rõõmustajaid ei ole, kui need kaks väikest muskat).
Jätsin vanaisaga hüvasti. 1 mitmest, kellega oli lihtsalt ebareaalne keelebarjäär. Tema ei mõista sõnakestki eestit ega inglist ja mina hakkasin puhkuse lõpuks mõnda katalaani sõna mõistma. Aga ta tegi kogu aeg naltsi (vähemalt ma arvan, sest säras nagu hull) ja oli nii jutukas ja sõbralik. Raske oli head aega öelda. Magus valu.

Ja siis pereema. Tundsin end korraliku kaanina seal. Elasin lihtsalt nädal aega tema majas ja ei osanud midagi vastu anda, üritasin lastega tegeleda ja A rõõmsaks teha, aga tunne oli ikka nagu muidusööjal. Ning siis, enne kui ma teda korralikult tänadagi suutsin, ütles ta juba, et olen alati sinna oodatud ja kui ma iganes millegagi abi vajan, siis on ta olemas. Täiega armas ikka.

Ja siis lapsed kooli. Seal sattusin massikallistuse ohvriks. Ma olin selles väikeses külakeses nädala, aga kümmekond last jooksis mind kallistama, kui lahkusin... Sel hetkel oli nii uskumatult hea tunne!
Hoolimata sellest, et perepoisid olid mitu korda kurvalt öelnud eelnevalt, et ma ära ei läheks ja saatsin nad käekõrval kooli, jäi nende kallistusest ikkagi puudu. Ja Joel, suurte-pikkade musidega, numminaator! Jätsin ka kooli juures veel külaemade-isadega hüsvasti ja siis juba A-ga bussile Lleida poole, kust edasi teisele bussile. A-ga oli see päev kuidagi tundetu. Ma ei teadvustanud endale, et ma ära lähen. Ma oleks tahtnud jätta ta paariks päevaks, aga mitte nii pikaks ajaks jälle. Ja siis veensingi end, et need kuud, mil taas näeme, lähevad silmapilguga. Aga tegelikult... ei lähe vist?

Lleidas tegime väikese jalutuse ja saiakeseringi ja ta saatis mind bussile. Pakkis veel lennujaama jaoks võileivad kaasa ka kodus, ülihea!
Bussipeatuses leidsin endale sõbra. Ühe vanema härra, kes niiväga tahtis minuga rääkida, aga ma ei saanud midagi aru ja A sai natuke, ehksiis me üritasime, aga ei tulnud väga välja. Selle härraga läksime samale bussile ja ta oli nii armas, et vaatas ikka, et ma õiges kohas maha läheks ja soovis edu mulle, kui väljusin.

Bussile istudes oli tuju hea ja küik super, kuni nägin läbi bussiakna, et A pühkis pisaraid, siis ei saanud ma enam kuidagi olla. Mulle jõudis kohale, et ma lähen ju ära. Lehvitasin veel ja buss veereski Lennujaama poole. Tee sinna oli üliilus. Mäed on lihtsalt nii ilusad seal. Suhteliselt lauged, metsadega kaetud ja mäetippudes paistsid üksikud majad. Ma olin lummatud. Eriti ilus oli see hetk, kui nägin mäetippe pilvedesse kaduvat. Mõnikümmend minutut hiljem olin ma pilvedes. Sõna otseses mõttes. Buss sõitis nii kõrgel, et sõitis läbi pilvede.


Lennujaama jõudes leidsin superluks koha endale ja siis avastasin, et ei ole pistikupesa, selle lõpuks leidsin kaugemalt ja ebamugava tooli lähedusest, aga tasuta Wifi puudus küll täiesti. Istusin siis vaikselt ja üritasin arvutist raamatut lugeda ja siis tuli minu kõrvale üks neiu ja küsis, kas siin wifi on. Pärast puhusime juba koos seebimulle ja tegime vahvaid nalju. Võõrast lennujaamast on ka vahva endale sõbranna leida ju. Ja väga lahe -  ülimalt sõbralik, lapselikult rõõmus, palju reisinud ja töötab tsirkuses. Mida veel tahta no! :D


3.5h sõitsin bussiga, 5.5 ootasin juba lennukas, 2h veel siin oodata + 4h lendu. Nii väsinud sellest... ja maganud pole nii kaua...

ja järgmised

Järgmised päevad sulasid kokku.
Ma ei saanud enam aru, mitu päeva ma olin seal olnud. Tundus nagu igaviku, sest kõik tundusid lähedased, ma olin nagu kodus ja kõik oli hea. Ja siis olid jälle need hetked, kui ma oleks just kui eelmine õhtu saabunud ja kõik oleks uus ja ma ei taipaks midagi ning mõni sellinegi, mil igatsesin tagasi Eestisse...

Jätkus juba tavapärane rütm, kus päev koosnes võimalikult pikast unest, jalutuskäikudest, kutsikate ja
lastega mängimisest ja muust seesugusest.


Ühel päeval tuli ka päike korralikult välja ja sain isegi oma õlad hetkeks punaseks...

Friday, 5 April 2013

7. päev

Agnese teine sünnipäev, nüüd siis sõpradega...

Kui õhtu kätte jõudis oli meil jälle ajaga nii kitsas. Ei tea, kuhu see jookseb meil alati!? :D
Mina vorpisin viineripirukaid ja A tegi pastat. Vahepeal nutsin sibula pärast meigi korralikult maha ja muud seesugust. Tegime garaaži lahedaks ja siis tulid tema sõbrad.

Oli väga lõbus ja võtsime korralikult A sünkari vastu. Pärast sõitsime linna peole ka ja kõik oli super, kuni ofc hetkeni, kui jälle mitte millestki draama tuli ja mul oli kopp nii ees, et mõtlesin, et peksan kõik katki ja siis tulen Eestisse ära. Lõpuks leidsin endale sealt "sõbra."  Mustanahalistele vist meeldib, et ma nii valge olen, et pimedas helendama kipun. Lõpuks siis saatsid kaks mustanahalist ja gei meid auto peale. Minu puhul ei tasu imestada.

Läksime koju magama ja hoolimata sellest, et ma mõtlesin juba miljon masterplan'i välja, kuidas
Eestisse saan, jäin ikka veel edasi....

Wednesday, 3 April 2013

6. päev

mm, Laupäev, ehk peresöömaaja ja 2. pralle päev aka 1. Agnese miljonist sünnipäevast.

Aeglane ärkamine, kõrvalkülas 1 nunnule külapoisikesele kingituse ostmine, tagasitulek, kutsud, koristustuur ja sättimine ja siis tulid külalised. Ag-l on siin mingi 4 pere, kes talle täiesti omaks on saanud ja need tulid pm kõik külla (3 tglt). Hunnik lapsi möllamas ja metsik katalaanikeele pilv, millest ma enam muhvigi aru ei saanud, sest ma enam lihtsalt ei jaksanud kuulata ja üritada mõista.

Laual olid ilmselgelt oliivid ja kartulikrõpsud, sest see on siin tavaline ja tomatid ja suured saiaviilud käisid ringi. Tomat (õigemini selle sisu - seemned ja mahl) on siin nimelt või eest. Veider, eks? Lisaks veel hunnik veidrat toitu, mille oleks hea meelega ära proovinud, kui vähegi isu oleks olnud. Lapsed möllasid ringi ja neid oli lõbusam jälgida.
+ lastel ei ole minu hullus veel üle läinud. 1 neist musitab mind kogu aeg katki ja perepoisid on hullud tähelepanu järele. Armas. :D

Ja perepoiste vanaisa üritab minuga iga päev rääkida ja teeb vist väga vaimukaid nalju, aga ma ei saa mitte midagi aru, sest tema ei mõista inglise keelt ja mina katalaani, ehksiis ma ainult naeratan talle ja üritan väääga aru saada. Aga ei veel. :D

Kui pidu hakkas lõppema, ütlesid pereisad, et davai tüdrukud, meil on 1 kink veel. Nüüd me läheme peole. Viskasid veel kildu sellest, et üks on politseinik ja kes siis politseiga peole läheb ja siis teine hüüdis, et ta tuleb taksojuhiks ja kolmas ei saanud alla jääda ja teatas, et noh, tema on strippar siis. Ülilahedad on siin inimesed ikka! :D

Taksojuht jäi küll kahjuks koju, sest teised olid otsustanud kaugele-kaugele peole minna, kus ikka põhipidu on. Kiire sättimine ja siis Salou poole lendu, võtsime oma viimased siidrid tee peale kaasa ka ja selle peale hakkas härra politseinik naerma. Me mõtlesime, et mida asja? Siis jooksis ta pagasniku juurde, rebis selle lahti ja seal oli lihtsalt jääkast alkot täis. :D Normaalne, eks.

Sõit oli pikk, aga maastik ikka täiega ilus, metsa ja mägesid ja palme kõik kohad täis.

Jõudsime siis peopaiga ette ja olime tegelikult täiega väsinud ega jaksanud pidu panna, aga kuidas sa ütled, et ei aitäh, meil pole tuju, kui ülilahedad inimesed meid kaugele-kaugele peole sõidutavad? Niisiis üritasime ikka korralikult pidu panna. Alustasime parklas väikese joogiga ja läksime sisse, kus olid kõik kohad purupurjus ja pilves noorukeid täis... ei tekkinud erilist tuju midagi teha neid nähes. :(

Üritasime, mis me üritasime, aga sellest väsimusest tekkisid jälle minidraamad. Ma ei saa aru, kust need tulevad. Õh, jubejube.

Ja hispaaania poisid on, õh.
Eks igalpool ole awesome poisse ka, aga ma ei viitsi neid tikutulega taga küll siin otsida, eriti, kui keegi inglise keelt ikka ei räägi. :D Ehksiis see tegi olukorra igavamaks.

Pidu lõppes siiski alles hommikuvalguses, venisime autosse ja tegime korraliku uinaku...

Tuesday, 2 April 2013

5. päev

Ärkasin, olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kuri ja natuke veel rohkem.
+ Vihma sadas ja kõige parem ei olnud olla ka.

Ag magas päeva maha ja mul polnud ka mingit tuju oma tagumenti voodist tõsta ja seega läks sinna üks päev. Õhtul siiski väike kutsuring.

4. päev

Lleidaringi ja 1. pralle päev.

Kuna ma tegin ikkagi suure pausi blogitamisesse (kellel siis selleks aega on), siis ei mäleta enam täpselt, mis mingi päeva juurde kuulub. Aga umbkaudu siiski.

Magasin jälle kaua, päeval ei teinud me eriti midagi ja siis kella 4-st läksime lähedalasuvasse linna väikesele shopingule. Kõigepealt käisime riietepoodides, aga aega ei olnud meile just palju antud, niiet üritasime kiirustada, aga me olime koos Albaga, kes nagu välja tuli, ei ole riiete ostmisel just eriti kiire tütarlaps, niiet enamus ajast ootasime teda. Aga ei olnud hullu.
Tänavad olid paksult rahvast täis ja me olime näljas ja väsinud. Aga ei tea, millest väsinud. See vist iseloomustabki mu puhkust siin.

Pärast läksime Agnese sünnipäevapidudeks toidukraami ostma....

Ja oi, siin on poed nii pisikesed ja rahvast nii kuradi palju igal pool. Poeskäiguks tuleb korralikult aega varuda ja toidupoodi ei tasu kunagi ainult 1 asja ostma minna, sest see ajakulu on lihtsalt meeletu. :D

Kuna Alba perekond meid oodata ei viitsinud, siis venisime miljoni poekotiga autosse. Okei, mingi 4-5 üliraskega tegelikult.

Jõudsime tagasi, pakkisime asjad lahti ja läksime koertega jalutama. Me meeldime neile juba vaikselt. :D

Ja siis riidesse ja kõrvalkülla pittu. Seal oli hunnik pubisid ja kusagil eriti rahvast ei olnud. Valisime siis 1 kõige nunnuma, kus ei olnud üldse kedagi peale nunnu baarmeni. Ei läinudki kaua, kuni tulid baarmeni sõbrad ja baarmen kutsus meid shotiringile. No, why not.

Tutvusime siis baarmeniga ja ma kuulasin katalaani keelt, sest noored siin eriti muud ei oska. Agnes oskab ka juba ja ta räägib lihtsalt, niiet sain nende jutust enam-vähem aru vähemalt, kuigi ise pm ühtegi sõna ei visanud. Mul hakkas varsti igav ja jälgisin lihtsalt eemalt, mis toimub.

Ja siis mängisime katalaani poistega noolemängu.

Kui džinn mõjuma hakkas, siis läksime korraks jalutama ja kui tagasi baarikesse minna tahtsime, oli see kinni. Mõistagi tegi see A kurvaks ja kuna kedagi teist ei olnud, sain mina selle kurbusega piki pead.

Siiski jõudsime ilusti koju, autoga ukse ette ja puha...