Monday, 25 March 2013

Enne õhkutõusu

Sest mina olengi see imelik, kes rõõmsalt üksi Hispaaniasse sõidab, kui pole kunagi enda jalga veel lennukisse saanud ning kunagi Leedust-Rootsist kaugemale saanud. Aga õnn algabki tihti ju enda mugavustsoonist välja jõudes!?


Mul on tunne nagu oleksin kusagil vati sees. Nagu see ei oleks mina, kes siin pruunikattelise tooli peal istub vaid ma vaataksin seebikat ja see veider tütarlaps oleks sealt pärit.

Miks veider? Sest mind ümbritsevad mornid näod, kuidas te saate niii nukrad olla, te astute kohe lennukisse ja sõidate Hispaaniasse ju ometi? Mina aga itsitan siin, sest mul tuleb kõrvaklappidest hea muusika, ma tunnen juba seda soojust ja olen rõõmus. Kohe näen Agnest, keda pole üliammu näinud ja saan lõpuks peitu selle argipäeva ja põlistalve käest, mis mind kogu aeg tihedalt kinni hoiab. Viimati oli mul nii pikk puhkus (11 päeva) peaaegu kaks aastat tagasi. Enne ülikooli ja tööd. Väga hull, eks? Ja ega keegi ju vaba aega ei annagi, see tuleb ise võtta.

Enne äratulekut tegin oma perele väikese tšau-tšau -- ehksiis vennale-vennanaisele ja väikesele Stuartile, kes oma pättustega mind alati südamest naerma paneb. Täna loopis tomatit, tegi saiakuulikesi ja keerutas pead kinnihoides nagu opakas. :)

Vend saatis mind lennujaama ja kuna ma ei omanud õrna aimugi, kuhu ja mida, siis astusin infolaua juurde: "Tere, tahan sõita sinna, kuhu ma minema pean ja mida tegema pean?"

Ja turvakontrollis võttis mind vastu ilus ja väga tore poiss, tegi kohe tuju heaks, kahju, et seal kauem olla ei saanud, its... :D

Mu vend tegi spionaaži, kui turvaväravatest läbi läksin ja ütles, et mul läks turvatuluke punaseks, aga mind keegi läbi katsuda ei tahtnud, kõik teised enne ja pärast mind näperdati läbi. No, mulle sobib.

No comments:

Post a Comment