Wednesday, 27 March 2013

3. päev

Ooh, mina magasin kaua. hommikul oli küll külm, sest siin päikest sisse ei lasta ja meil oli soojendus õhtul väljas, aga ma võtsin mõnuga ja magasin nii kaua, kui vähegi suutsin.

Agnes ei saanud magada ja oli päris tüdinenud lõpuks, et ma ei tõuse kunagi, ja kui tõusin, siis olin ülemaganud ja väsinud.

Aga kolmas päev oli siis Sidamoniringi päev.

Käisime mööda külakest ringi ja Agnes ja Alba tutvustasid mulle inimesi ja näitasid kohti. Ag on siin väike kuulsus, kuna ta saab lastega ülihästi läbi (täiskasvanutega ka) ja on välismaalane. Ja ta oli mu

tulekust nii palju rääkinud, et kõik juba teadsid, et ma tulen. Lapsed olid ka külapeal mu nime ja "tere!" ära õppinud ja võtsid mind päris kiiresti omaks, mulle tundub. Üks poiss tuli suhteliselt ruttu minu juurde ühes peres ja tegi musi, pärast juba rääkis, et ma olen ilus ja siis kui ära hakkasime minema, tõi mulle pulgakommi ja õhupalli ja oli ülinunnu (ta on ka umbes 5, niiet). Pärast rääkis juba, et ma olen ta tüdruk ja Agnes ka, ise arvas poiss, et tal võib täiesti vabalt 2 tüdrukut olla.

Ja ma tutvusin veel nii paljude inimestega (pm kõigile, kes vastu tulid, hüüdis Ag kohe, et ma olen ta sõbranna Eestist). ja siis sõitsime ratastega lähedaloleva künka juurde. Nii palav hakkas. Suvi!!! Mäe pealt oli täiega ilus vaade ikka!
Vahepeal ronisime Albaga puu otsa, sest Agnes käskis. :D Kuna mul ei olnud eriti riideid seljas, siis käed jalad on korralikult ärakriibitud nüüd, aga lahe oli ja mängisime veidi jalkat lastega.


Õhtul läksime 1 pere kutsikatega jalutama. Üliarmsad kutsud! Ma olen koerahull, niiet ma olin loomulikult sillas.

Ja veel palju suhtlust, nüüd nolan arvutis, mida ma ei tahtnud siin üldse teha, aga väike blogiaeg tuleb ju jätta ja siis tuttu!

Bon Nit!

2. päev


Hommikul tutvusin ka poistega ja isaga. Ülilahedad väikesed poisid ikka! Marc oli meile juba kirjakesed kirjutanud ja pildid joonistanud (vb ka mõlemad) ja jooksid kohe vastu: Tere-tere-tere-tere, tere, Liisa, tere-tere! (jah, Eesti keeles!!!). Ja nad tulid kohe kallistama ka ja olid üliarmsad, aga nendega on ka raske, sest nad on korralikud patsaanid, kogu aeg hüppavad-kargavad jne. :D
Nende isa on ka väga tore, rahulik mees, meenutab eestlasi väheke, sest tundub selline rahulik ja kaalutlev, aga siiski, naeratus ees kogu aeg jne..

Väike hommikusöök ja siis läksime Girona lennujaamapiirkonnas olevasse ostukeskusesse shoppama ja siis bussiga Girona kesklinna! Kõigepealt otsisime ju loomulikult bussipeatust täiega taga, okei, mitte täiega, aga ikkagi. Ja siis ei teadnud, millise bussiga ja kus maha minna. Aga bussipeatuses olid väga toredad inimesed ja 1 mees seletas meile ilusti ära, et kuhu ja kuidas meil on vaja minna.

Gironas jalutasime, shoppasime ja kõik oli ülilahe, lõpuks läks ka soojaks. Esimesel õhtul sadas vihma ja hommikul oli ka pilves, aga siis hakkas looma! Minul loomulikult jalatsid hõõrusid, aga mul oli päris ükskõik kuni sinna maani, kui vähegi veel käia sain.

Tahtsime Gironas Linnamüürile jalutama minna, aga kusagilt ei leidnud seda kohta, kust peale saab. Need olid nii hästi maskeeritud, et loomulikult tegime ülisuure ringi enne kui leidsime. Poole tee peal tuli meile vastu üks tütarlaps, kes oli püksata (tal olid enda arvates vist retuusid jalas, aga need olid nii räigelt ümber ja paistsid läbi, no täielikud sukapüksid ja ta nägi nii kuri välja. Kui ta A kõrvale jõudis, siis A naeris mu lause peale ja siis see tegi hullu mõnitava kaamlinaeru ja siis karjus meile mõnitusi järgi. Me ei saanud nagu aru, et misasja, miks ta arvab, et me teda naersime!?



Lõpuks saime müürile ronitud. Jalutasime ja tegime pilte, kõik oli super!
Siis jalutas meist mööda üks mees. Tundus täiesti tavaline, veidi aja pärast tuli tagasi ja me mõtlesime, et veidi kahtlane, laseme ta mööda. Tema tuli aga lihtsalt ja krabas mind tagumikust ja siis pani sellise jooksuga minema. Nagu mida? Me olime jumala šokis. Oleks mul midagi käes olnud, millega teda visata vms. Jalutasime edasi ja mingi hetk ta tuli tagasi ja konkreetselt tuli astus minu juurde ja tahtis tissi katsuda. Väga ebard. Lõin ta käe eest ära ja siis ta oli samm eemal. Tahtsin lüüa, aga ei oleks ulatanud ja ei osanud muud teha, kui lasin talle lihtsalt räige karjatuse näkku (sellise madalahäälelise möirge). Tüüp pani jooksu jälle ja õnneks ei näinud teda enam.


Hiljem leidsime mõnusaid söögikohti ja poekesi veel ning tapsime aega. Vahepeal sattusime ka perega kokku ja siis tuli jälle väike poiste kalliring ja muu seesugune. :D

Väga lahe oli kõik ja õhtul sõitsime rongiga Lleidasse, tutvusin Albaga ja sõitsime koju Sidamoni (väike külake). Meile eraldati kohe alumine korrus, et poisid hommikul väga vara üles ei ajaks ja siis vajusime peagi.

Bon Nit!

Lennuk ja 1. õhtu

Oo...

Lennujaamas istudes ei saanud arugi, et nii paljud inimesed sõidavad õhtu hilja Hispaaniasse, aga kui värav avati, oli järsku kõik kohad inimesi täis. Kõigil läksid näod rõõmsamaks ja tundus, et puhkusemaitse tuli juba suhu.

Mina võtsin ka rahulikult, tõmbasin rõõmsalt järjekorda ja ei mõelnud millegi puhul üle..

Lennukis küsisin mööda ühest väga toredana tunduvast tõmmust härrast ja litsusin end akna äärde (täpselt seda ma tahtsingi). Siis aga tuli meie vahele istuma üks Eesti kuulsusekene. Tuli välja, et vääga tore ja ilus noormees, ja mitte kuidagi õhku täis vaid tavaline Eesti poiss oma suhtumiselt, mis oli väga lahe.

Ja kui lennuk õhku tõusis, siis ühel hetkel oli ikka väga halb. Lennuk pidi end ju loomulikult väga järsult keerama, kui veel väga madalal oli. Veidikeseks tõmbas imeliku tunde sisse. Aga muidu oli mõnus, nagu oleks purjakil pool lendu. Tallinna tuled olid ka väga ilusad kõrgelt, teised linnad ei tundunud üldse nii ilusad, ei tea, miks. :D

Ja siis jõudsime kohale, nii mõnus oli, ei olnud üldse palav. ega külm, täpselt paras. Ja siis ootasid mind lennujaamas Agnes ja Magda (pereema, kelle juures A elab). A oli teinud mulle ilusa sildi ja ootas mind mullitajatega. Nii lahe oli, sõitsime hotelli, tegime väikese jalutuskäigu ja siis istusime hotelli baari ja tegime kerge g-t, nii hea oli koos olla jälle.

Hotellituba oli ka muy guapa, wc-s oli lilla valgustus ja, mille kohta tegime nalja, et sealt tulevad öösel geikummitused.

Monday, 25 March 2013

Enne õhkutõusu

Sest mina olengi see imelik, kes rõõmsalt üksi Hispaaniasse sõidab, kui pole kunagi enda jalga veel lennukisse saanud ning kunagi Leedust-Rootsist kaugemale saanud. Aga õnn algabki tihti ju enda mugavustsoonist välja jõudes!?


Mul on tunne nagu oleksin kusagil vati sees. Nagu see ei oleks mina, kes siin pruunikattelise tooli peal istub vaid ma vaataksin seebikat ja see veider tütarlaps oleks sealt pärit.

Miks veider? Sest mind ümbritsevad mornid näod, kuidas te saate niii nukrad olla, te astute kohe lennukisse ja sõidate Hispaaniasse ju ometi? Mina aga itsitan siin, sest mul tuleb kõrvaklappidest hea muusika, ma tunnen juba seda soojust ja olen rõõmus. Kohe näen Agnest, keda pole üliammu näinud ja saan lõpuks peitu selle argipäeva ja põlistalve käest, mis mind kogu aeg tihedalt kinni hoiab. Viimati oli mul nii pikk puhkus (11 päeva) peaaegu kaks aastat tagasi. Enne ülikooli ja tööd. Väga hull, eks? Ja ega keegi ju vaba aega ei annagi, see tuleb ise võtta.

Enne äratulekut tegin oma perele väikese tšau-tšau -- ehksiis vennale-vennanaisele ja väikesele Stuartile, kes oma pättustega mind alati südamest naerma paneb. Täna loopis tomatit, tegi saiakuulikesi ja keerutas pead kinnihoides nagu opakas. :)

Vend saatis mind lennujaama ja kuna ma ei omanud õrna aimugi, kuhu ja mida, siis astusin infolaua juurde: "Tere, tahan sõita sinna, kuhu ma minema pean ja mida tegema pean?"

Ja turvakontrollis võttis mind vastu ilus ja väga tore poiss, tegi kohe tuju heaks, kahju, et seal kauem olla ei saanud, its... :D

Mu vend tegi spionaaži, kui turvaväravatest läbi läksin ja ütles, et mul läks turvatuluke punaseks, aga mind keegi läbi katsuda ei tahtnud, kõik teised enne ja pärast mind näperdati läbi. No, mulle sobib.